Minu esimesed...sussid.

Laupäeval käisin koos teiste huvitatud isetegijatega Pärnus, Maarja Magdaleena Gildis, susside viltimist õppimas. Meie õpetajateks olid Laurstel ja Liisbet, ehk siis ema ja tütar, kes imelisi susse vildivad. Kaasa võtsin kõige ilmetuma värviga villa, mis ma oma villavarudest leidsin, sest mõtlesin - kui metsa läheb see sussitegu, siis pole vähemalt villast kahju. Õpetajate suunavate sõnade ja tähelepanelike pilkude all valmisid meil kõigi kohalolijail susside toorikud. Otsustasin oma esimese sussipaari valmistada noorimale tütrele, kelle jalanumber praegu on 26. Kodus läksid sussid kõigepealt kuivama, aga neiu ei andnud mulle asu ja nii ma siis võtsin kätte ja pidin need sussid valmis tegema, sest muidu oleks need niisama jalga pandud.
Eile õhtul panin siis alla nahast tallad ja vikerkaare värvides niidiga tegin sussi ääred ja ka varspistes tikandi. Täna hommikul algas mäng pärlite ja litritega. Neid sai susside peale ohtralt :)
Lähedalt näeb asi välja niisugune.
Ma mõtlesin, et kui panen kinnituseks paelad, siis saab mul endal rohkem tegemist olema ja otsustasin kummikinnituse kasuks. Et kumm villa sees tõmbamist kannataks, õmblesin selle risti läbi villa ja teispoole nööbi.
Teeine ots sai ka endale nööbi ja kinnitus siis selline - laps saab selle kiiresti kinni ja ilma igasuguse kõrvalise abita.
Jalas ka . Seal ülevalpool on ühe neiu väga rõõmus ja õnnelik nägu, aga seekord jäägu see ainult teie enda ette kujutada.



Ah jaa - tald. Tald siis nahast ja külge õmblesin musta heegelniidiga. Ei olnudki midagi väga hullu - sõrmed jäid terveks - kasutasin nimelt sõrmkübarat. Sellised siis.
Ma arvan, et need sussid ei jää viimaseks.